Kloonembrüote ja in vitro viljastatud embrüote RNA sünteesi erinevused

Tuuma siirdamise teel kloonimise efektiivsus on vaga madal, sageli on elussundide osakaal alla 1%(Watanabe, 2013). Embruonaalses arengus on vaga oluline etapp doonorraku tuuma umberprogrammeerimine, mis ei pruugi kloonimise puhul toimuda taies ulatuses. Puuduliku umberprogrammeerimise tulemusena peetub kloonembruote kasv erinevates arenguetappides ning lopeb sageli loote surmaga (Chitwood jt, 2013; Graf jt, 2014). Suurem osa probleemidest avaldub varastes arenguetappides. Kuid ka hilisemas arengus voib avalduda korvalekaldeid normaalsest arengust–sageli esineb kloontiinuste puhul platsentoomide suurenemist ja nende arvu vahenemist, suurenenud labimooduga nabanoori ja ka vasikad ise on keskmisest suuremad. Sellist nahtust nimetatakse suure jarglase sundroomiks (Chitwood jt, 2013; Graf jt, 2014).