Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: vähihaigestumus 1986–2012 ja suremus 1986–2014

Taust ja eesmark. Parast Tsernoboli tuumajaamas aset leidnud avariid 1986. aastal saadeti radioaktiivselt saastatud keskkonda puhastustoodele sadu tuhandeid inimesi kogu Noukogude Liidust, sh 4831 meest Eestist. Eestist parit Tsernoboli-veteranide terviseseisundit on jalgitud pikka aega ja on leitud, et puhastustoodel saadud kiirgusannused olid vaikesed ning veteranide vahi- ega surmarisk, v.a enesetapurisk, ei ole korgenenud. Uuringu eesmark oli jatkata varasemaid epidemioloogilisi toid ja moota veteranide vahihaigestumust 1986–2012 ja suremust 1986–2014 vorreldes Eesti meesrahvastikuga. Metoodika. Andmed kohordi 4811 jalgimisele kuulunud mehe kohta, kes osalesid Tsernoboli piirkonnas avariijargsetel puhastustoodel 1986–1991, lingiti Eesti rahvastikuregistri, Eesti vahiregistri ja Eesti surmapohjuste registriga. Ekspositsiooni, s.o Tsernobolis viibimise efekti hinnati standarditud haigestumusmaaraga (SIR) vahipaikmeti ja standarditud suremusmaaraga (SMR) surmapohjuseti. Nendele naitajatele lisati 95% usaldusvahemik (uv). Tulemused. Aastatel 1986–2012 diagnoositi kohordis 369 vahijuhtu (SIR = 1,12; 95% uv 1,00–1,23). Leukeemia liigrisk oli statistiliselt mitteoluline (SIR = 1,25; 95% uv 0,60–2,29). Korge risk esines alkoholisoltuvate vahkide korral (SIR = 1,58; 95% uv 1,28–1,88). Aastatel 1986–2014 suri 1176 veterani (SMR = 1,04; 95% uv 0,98–1,10). Ilmnes enesetappude liigrisk (SMR = 1,30; 95% uv 1,05–1,59). Jareldus. Tsernoboli veteranide kohordi uldine vahihaigestumus ega suremus ei erinenud Eesti meesrahvastiku vastavatest naitajatest. Korgem enesetapusuremus osutab vajadusele tegeleda riigi tasandil veteranide vaimse tervisega. Eesti Arst 2016; 95(9):575–580