Ärevushäirete psühhofarmakoloogia Schmiedebergist homseni

Keemilisi uhendeid on inimesed arevuse leevendamiseks tarvitanud juba eelajaloolistel aegadel. XIX sajandil hakati vaigistava toimega farmakone laialdaselt kasutama psuhhiaatrilises praktikas. Sada aastat tagasi loodud barbituraadid toid sellesse uue kvaliteedi ning jargmise pohimottelise sammu voimaldas teha 1,4-bensodiasepiinide juhuslik avastamine 1950. aastatel. Bensodiasepiiniretseptorite kaudu toimivad rahustid mitte ainult ei leevenda kiiresti arevust, vaid avaldavad ka krambivastast, lihaseid loogastavat ja uinutavat toimet. Kuigi bensodiasepiinid on ravimina suhteliselt ohutud, vahendavad nende kasutamisvoimalusi ravimiinteraktsioonid, eriti etuulalkoholiga, samuti uldine parssiv toime ja soltuvuse valjakujunemine. Bensodiasepiinide tarbimine on vahenenud tanu valikuvoimalusele, mida pakuvad antidepressandid (valikuliselt serotoniini tagasihaaret parssivad ning serotoniini ja noradrenaliini tagasihaaret parssivad ravimid), mis ongi kujunenud esmavalikuks arevushairete puhul. 2013. aasta Oswald Schmiedebergi loengus kirjeldati viimasel paaril aastakumnel tehtud katseid luua pohimotteliselt uusi anksioluutikume, keskendudes eriti neuropeptiidisusteemidele. Paljulubavad uurimissuunad on selles vallas GABA-, glutamaadi- ja endokannabinoidsusteemide valikulise toimega modulaatorid, aga ka neuropeptiidiretseptorite antagonistid ja mitme molekulaarse sihtmargiga ravimid, mis loodetavasti juhatavad sisse senisest rohkem personaliseeritud ravimravi ajastu.Eesti Arst 2013; 92(10):565–573